Tormist ja usust

Suutsin jõulude teisel pühal lumelauaga sõites/hüpates tekitada enda jaoks elus esimest korda olukorra, mis nõudis kipsi ja ligi kuu aega vaid vasaku käega toimetulemist:P. Senimaani on päris hästi sujunud. Pole ka liiga kiire enam praegu.

Aga nüüd selle juurde, miks kirjutan. Eile oli meil mere ääres paras torm ja aknast välja 

vaadates oli näha suurte puude liikumist tuules ja kuulda kõva kohinat. Pidin minema umbes poole kilomeetri kaugusel elava nõbu juurde. Pakkisin end sisse ja asusin teele. Valikut polnud ja nii unustasin tormi. Hoopis rohkem pälvis mu tähelepanu valutav käsi, mida kõndides paremasse asendisse proovisin saada.

Olin hämmastunud, kui täna hommikul tagasi mõtlesin ja püüdsin meenutada, kas oli kõva tuul ja kas oli külm ka. Mäletasin vaid, et olin käe peale mõelnud ja unustasin tormi hoopiski.

Kui suudaksin igal päeval hoida mõtted vaid Jumalal ja Tema Sõnal, siis ei oleks olukorrad ja elutormid pooltki nii olulised ja märkimisväärsed... Selline peaks olema usus käimine igapäevaselt...   

Kaunite kontsertide köögipool:)

Näide ühest päevast sel kiirel perioodil:

Äratus. Palve- ja Piiblilugemisaeg (ei-tohi-lühemaks-jätta, kuigi suur kiusatus on, sest NIII palju on teha...:))

Hommikusöök ja off we go:

pilk märkmikusse ja väike logistikaplaan, kuhu, mida ja kellega täna tegema peab. 

Siis võtan ette to-do-list'i, mis eile hilisõhtul veel täiendust sai.

Täna tuleb kokku leppida raadiostuudio ja näitlejaga ühine aeg, millal kontsertide klipid siss lugeda.

Kujundajale on vaja saata lõplik info, mis ühe kontserdi plakatile läheb. 

Kodukal on vaja üht-teist täiendada. Kontsertide info vaja lisada/muuta infoportaalides.

Vaja hakata mõtlema pressiteate peale ja saada kinnitused ning läbi rääkida oluliste inimeste tsitaatide osas.

(Vahepeal on raadio saanud valmis posu klippe, mis tuleb üle kuulata, siis paluda üht teist täiendada.)

Paar vabatahtlikku on vaja appi leida pühapäevaseks kontserdiks.

Oih, unustasin, et pean kohe kokkusaamisele lippama.

Tee peal helistan paarile raadiotoimetajale, et raadiointervjuu kokku leppida.

Paarkümmend kutset ootab oma järjekorda, kas posti või kohale viimiseks. Ja kohale tuleb viia kiiresti, sest kutsed võiks ikka paar päeva enne kontserti kohale jõuda.

(siis veel vahepeal helistab keegi, ja palub abi...)

Paarile toetajale tuleb helistada, et kutsete osas kokku leppida.

Raadio sai muudatustega klipid valmis. Vaja üle kuulata ja raadiojaamadesse laiali saata.

Kunstnikule tuleb järgmise kontserdi kutsete tekst koostada ja saata.

Kuhugi peab mahtuma lõuna/õhtusöök ja ..... ongi kell nii palju juba???! :)

Õnneks ei ole iga päev selline. On palju rahulikumaid aegu ja tööpäevi. Enamus on.

Praegu on aga jõulude kontsertsari teoksil ja tegemist jagub:).

Inimesed siiski hoolivad

Nüüdseks on juba liiga mitu korda viimase kahe nädala jooksul olnud sarnaseid juhtumisi, nii et pean jagama!

Kõik on seotud küll (katkise) autoga, aga see eest hoolivate inimestega:)

Paar nädalat tagasi tulin õhtul linnast Pologa. Sõbranna istus kõrval ja järsku sõidab kõrvale noormehi täis auto ja kerivad akna alla (ei-tea-küll-mis-nad-tahavad, tuleb eelarvamuslik mõte:)). Sõbranna tegi siis ka akna lahti ja tüübi ütlevad viisakalt, et teil tagumised tuled ei põle!

Paar päeva hiljem sõitisin (sama autoga) linna poole ja Pirita teel sõidab takso mulle kõrvale ja üritab midagi hullult seletada. Saan aru (ja meenub), et tagutuled ikka veel ei põle:). Mind lihtsalt hämmastas, et inimesed vaevuvad pingutama, et mulle seda öelda!

Ja siis nüüd paar päeva tagasi ei tulnud Polol võti enam ukse lukuaugust välja. Keerasin ukse lukku, aga võtit kätte ei saanud. Mis siis muud, kui linna parandusse. Stockmanni juures seisan parasjagu

valgusfoori taga kui ühe firmamärki kandva mikrobussi aken alla läheb ja mees seest täiest kõrist hõikab (sest mul klapid peas) "Hei-hei" ja näitab ukse ees olevale võtmele. Mina siis žestikuleerin vastu, et aitäh, aga näed, ei saa kätte:).

Lihtsalt armas, kuidas inimesed hoolivad ja tahavad aidata, kas pole?

Efektiivsem ajakasutus?!

Mõtlesin, et kõik toimiks palju efektiivsemalt, kui paneksin aja, mille kulutan tegevuste peale püüdes kontrollida erinevaid olukordi/muutujaid, hoopis sellesse, et õppida rohkem Jumalat tundma ja usaldama. Tema on ju kõige Looja ja ainus, kes üldse teab, mis oli, mis tegelikult on ja mis tuleb!
Kuulan autos tavaliselt Joyce Meyer'i jutlusi/õpetust ja ta ütles selle kohta nii hästi: "Don't spend your time trying to do something about something you can't change". Ehk Ära viida aega püüdes midagi teha selle suhtes, mida sa ei saa muuta.
Piisab usaldamisest ja Püha Vaimu hääle tähele panemisest!

Liiga

Tundub, et kõige parem olukord on, kui kõik on tasakaalus. Et ei ole liiga palju tööd, ega liiga vähe tööd, ei liiga palju vaba aega, ega ka liiga vähe. Liiga palju mõtteid on hull ja liiga vähe mõtteid pole ka ok... Ei maksa liiga palju süüa, kuid nälgida pole ka hea. 

Ühesõnaga, kõik peaks olema tasakaalus. Jumala loomingut vaadates tundub, et kõik ongi just nii loodud opereerima. 

Kuulan aeg-ajalt Joyce Meyer'i jutlusi ja ta ütles, et ta palvetab iga päev, et ta ei teeks midagi "liiga". Et Jumal aitaks hoida kõiges mõistlikku ja tervislikku joont:)

Grace 2008!

Nii, sellega siis nüüd ühel pool. Need 6 nädalat peale Hiinat möödusid töötähe all ja sõbrad pidid mulle kalendrist näitama, et vahepeal oli läinud 2 nädalat, mitte üks, nagu ma õndsalt arvasin. Sellest siis järeldasin, et päris kiire ja teguderohke oli:).
Kuid tänu Jumalale - kõik on Tema käes ja Tema viib oma tahte ellu. Lihtsalt rõõm oli näha kristlaste nägusid ja kuulda kommentaare, kui saadi teada, et mitte-kristlasest sõber tasuta kaasa saab. Ja taaskord tänu Jumalale - need mitmekümned käed, mis mõlemal õhtul päästepalveks tõusid - need tõid suure rõõmu nii taevastele inglivägedele kui meilegi!
Mind puudutas eriliselt Chris Tomlini laul "God of this City"(Selle linna Jumal), millega Hillsongi meeskond reede õhtusel ülistusosal alustas: veel suuremad asjad on ootamas ees, veel suuremaid asju teeme selles linnas - sest Sina oled selle linna Jumal, Sina oled selle rahva, nende inimeste Jumal! Laupäeval Hillsong selle looga ka lõpetas ja lihtsalt vaimustav oli tähistaeva taustal kuulda noori neid sõnu laulmas ja tunnetada, kuidas Jumal on selle taga ja need laulusõnad ei ole lihtsalt sõnad, vaid koos Jumalaga käies on need Jumala sõnad, kes on "pikameelne, sest ta ei taha, et keegi hukkuks, vaid et kõik jõuaksid meeleparandusele" (2.Pt 3:9). Jumalal on plaan meie maa ja rahvaga! Meie peame valima, kas kuuletume ja järgneme, või jätkame tavapärast, mugavat elu, hoolitsedes vaid enda eest.

Pühapäeval saame nüüd ka meeskonnaga kokku, et lähemalt analüüsida ja koos arutada, mis läks hästi ja mida saaksime järgmine aasta paremini teha.

Minul isiklikult oli sel aastal korralduslikult raskem ja rohkem tööd (lühema ajaga), kuid vaimulikult jällegi kergem, sest eelmise aasta jooksul olin aktiivselt "Püha Vaimu koois" õppimas käinud ja teadsin pisut rohkem kuidas Tema jõus tegutseda, et kõik tuleb Jumalale üle anda ja et Tema kannab hoolt, kui me vaid oma osa teeme. Tean, et mul on veel pikk maa selles osas minna ja kui fookus läks Jumalalt enda ja olukordade peale, siis oli kindlus ja julgus nagu pühitud. Kuid Ta on tõesti pikameelne ja vigu tehes tuleb andeks paluda, endale andestada ja edasi minna:). Aitäh kõigile kallitele, kes on palvetanud, julgustava kirja või sõnumi saatnud ja lihtsalt olemas olnud!!

Me igatsus on olla Jumalale kuulekad, olla targad ja jätkata sel teel, kuhu Tema meid on toonud. Loodan, et iga aastaga leiame rohkem ühist keelt ka koguduste ja pastoritega, sest oleme ju ühel eesmärgil töötamas!!:)

ps - ootame väga tunnistusi ja lugusid, kuidas Jumal puudutas Sind või Su sõpra Grace'08 ajal ja milliseid mõtteid edasi minekuks Sina said.

Paneme peagi ka ürituse pildid kodulehele üles, kuid seniks mõned meenutused pildis:





Todd Davidson
























Hillsongi ülistusmeeskond




















Oslo Gospelkoor



Pildid: Elina ja Seppo Haavisto©

Lugusid Hiinast 2

Jätkan Hiina radadel:

Üks kohalik templite juures asuv pühakoht

Ühel õhtul, kui olime hommikul vara alustanud teed Kunmingi lähedal asuvasse külla, ja buss mitu korda katki läks, enne kui linnast väljagi saime, avanes meil võimalus esineda suure kommunistliku kooli õpilaste ees. Jane käis päeval ja rääkis(näitas ette), mida me teeme ja proovis koos kohalikega kooli juhtkonda nõusse saada. Lõpuks õnnestuski ja kell 21, kui enamustel pidid tunnid lõppema (!), saime esinema. Meie päralt oli suuur jalgpalliplats tehismuruga. Muusika tuli suurtest kõlaritest ja valgus (mis suht pimestas) prožektoritest.Saime noortele jutustada läbi liikumise Jumala loomistööst ja päästeplaanist! Väga võimas ja auline tunne oli.

Pärast saime veel ka klassiruumides noortega rääkida. Kairiti ja Diana klassis küsiti neilt lausa otse, et kas nad usuvad Jumalat ja mida see nende jaoks tähendab:).

Kutsusime õpilasi ühte English Corner'isse, kus järgmisel päeval esinema pidime, et saaksime nendega veel edasi rääkida. Nad tulidki ja too kohviku pidaja, kelle juures see toimus, oli algul mures, et kuidas nii palju rahvaga hakkama saada. Pärast ta rääkis meile, et oli siis Jumala ette läinud ja saanud kindluse, et küll kuidagi ikka saab:). Saigi. Kuigi meie esinemispind oli väga kummaline ja ebakindel, soovisime siiski sinna tulnud inimesi teenida.

Too pikk ja väsitav päev oli igati asjalik ja olime Jumalale õhtu jõudes tänulikud selliste võimaluste eest!

Nüüd pisut hiljem saime teada, et üks klassitäis õpilasi koos õpetajaga on hakanud iga nädal

käima seal English Corner'is, kus neil on võimalik rohkem Jumala kohta teada saada! Õpetaja oli öelnud, et mingil juhul ei tohi direktor asjast kuulda saada! Palume Jumala kaitset nende üle ja et nad võiksid oma Päästjat isklikult tundma õppida!

Oma jutu alguses kirjutasin, et julgen Wikipedias kirjutatud Hiina rahvaarvu osas öelda +/- paar miljonit, sest seal olles, külades käies ja inimestega suheldes jäi tugevalt mulje, et see, mis Pekingis toimub, on väga kaugel lihtsate inimeste igapäeva elust ja tundus, et kuna inimesi on palju, indiviid ja individuaalsus ei ole nii „jumalikustatud“, nagu meil Euroopas, siis usun, et paari miljoni inimese olemasolust ei ole kellelgi aimdust. Asja teeb hullemaks ühe-lapse seadus, mis lubab linnade elanikel (mõningate

eranditega) saada vaid ühe järeltulija pere kohta. Ehk siis enamus abielupaaride väljavaated saada rohkem lapsi ei ole seaduslik. Kuid vahel juhtub, ja kui kristlased seal ei taha aborti teha, peidetaks last võimude eest ja seaduse ees teda ei eksisteeri... See seik lisab kindlasti mõned sajad tuhanded, kui mitte rohkem inimesi, rahva üldarvu.

Ma ei ütleks, et hiinlaste elu lihtne on, kuid igal maal on omad raskused ja ka omad rõõmud. Meie jaoks oli nii julgustav näha, et on veel inimesi, kes julgevad ammulisui vahtida, kui miski neile huvi pakub, kes julgevad olla rõõmsad, tunda elu pisiasjadest rõõmu, vahel lausa lapselikult väljendudes, kes hindavad pere ja inimsuhteid ja otsivad Jumalat!

Peale suhteliselt intensiivset Kunmingi perioodi saime HongKongis kokku ühe misjoninäripaariga Soomest (Juri ja Elina - pildil), kes olid just kuu aega tagasi sinna kolinud.

Saime jagada teineteisega oma kogemusi ja julgustada edasi minema. Väga olulisi teemasid saime arutada ja mul oli hea meel jagada oma mõtteid/muresid inimes(t)ega, kes olid samu asju kogenud ja teadsid, mida tähendab täisajaga teenistuses olla:).

Ja siis lendasime Manilasse, ehk nädalaks Filipiinidele, et taasutuda enne kojutulekut. Olime paar päeva Manilas, ühe tantsija õe Gigie juures ja siis lendasime Boracay'le, ühele maailma kauneimatest randadest. See oli nii imeline, kuidas Jumal teadis täpselt, mida keegi meist vajas, enne kojuminekut, ja nii ei jäänud muud üle kui rõõmuga tänada Jumalat, et Ta on kõige Issand ja nautida Tema imelist loomingut!



Kas pole mitte imeline, milliseid kohti on Jumal loonud?:)

Tundub, et olen nüüd eredamad mälestused kirja pannud. Loomulikult ei pretendeeri ma sellele, justkui oleksin suutnud kõik kirja panna, aga kui on huvi ja/või küsimusi, vastan meeleldi:).

PS - aitäh, et oled lugeda viitsinud:)