Tormist ja usust

Suutsin jõulude teisel pühal lumelauaga sõites/hüpates tekitada enda jaoks elus esimest korda olukorra, mis nõudis kipsi ja ligi kuu aega vaid vasaku käega toimetulemist:P. Senimaani on päris hästi sujunud. Pole ka liiga kiire enam praegu.

Aga nüüd selle juurde, miks kirjutan. Eile oli meil mere ääres paras torm ja aknast välja 

vaadates oli näha suurte puude liikumist tuules ja kuulda kõva kohinat. Pidin minema umbes poole kilomeetri kaugusel elava nõbu juurde. Pakkisin end sisse ja asusin teele. Valikut polnud ja nii unustasin tormi. Hoopis rohkem pälvis mu tähelepanu valutav käsi, mida kõndides paremasse asendisse proovisin saada.

Olin hämmastunud, kui täna hommikul tagasi mõtlesin ja püüdsin meenutada, kas oli kõva tuul ja kas oli külm ka. Mäletasin vaid, et olin käe peale mõelnud ja unustasin tormi hoopiski.

Kui suudaksin igal päeval hoida mõtted vaid Jumalal ja Tema Sõnal, siis ei oleks olukorrad ja elutormid pooltki nii olulised ja märkimisväärsed... Selline peaks olema usus käimine igapäevaselt...