Grace 2008!

Nii, sellega siis nüüd ühel pool. Need 6 nädalat peale Hiinat möödusid töötähe all ja sõbrad pidid mulle kalendrist näitama, et vahepeal oli läinud 2 nädalat, mitte üks, nagu ma õndsalt arvasin. Sellest siis järeldasin, et päris kiire ja teguderohke oli:).
Kuid tänu Jumalale - kõik on Tema käes ja Tema viib oma tahte ellu. Lihtsalt rõõm oli näha kristlaste nägusid ja kuulda kommentaare, kui saadi teada, et mitte-kristlasest sõber tasuta kaasa saab. Ja taaskord tänu Jumalale - need mitmekümned käed, mis mõlemal õhtul päästepalveks tõusid - need tõid suure rõõmu nii taevastele inglivägedele kui meilegi!
Mind puudutas eriliselt Chris Tomlini laul "God of this City"(Selle linna Jumal), millega Hillsongi meeskond reede õhtusel ülistusosal alustas: veel suuremad asjad on ootamas ees, veel suuremaid asju teeme selles linnas - sest Sina oled selle linna Jumal, Sina oled selle rahva, nende inimeste Jumal! Laupäeval Hillsong selle looga ka lõpetas ja lihtsalt vaimustav oli tähistaeva taustal kuulda noori neid sõnu laulmas ja tunnetada, kuidas Jumal on selle taga ja need laulusõnad ei ole lihtsalt sõnad, vaid koos Jumalaga käies on need Jumala sõnad, kes on "pikameelne, sest ta ei taha, et keegi hukkuks, vaid et kõik jõuaksid meeleparandusele" (2.Pt 3:9). Jumalal on plaan meie maa ja rahvaga! Meie peame valima, kas kuuletume ja järgneme, või jätkame tavapärast, mugavat elu, hoolitsedes vaid enda eest.

Pühapäeval saame nüüd ka meeskonnaga kokku, et lähemalt analüüsida ja koos arutada, mis läks hästi ja mida saaksime järgmine aasta paremini teha.

Minul isiklikult oli sel aastal korralduslikult raskem ja rohkem tööd (lühema ajaga), kuid vaimulikult jällegi kergem, sest eelmise aasta jooksul olin aktiivselt "Püha Vaimu koois" õppimas käinud ja teadsin pisut rohkem kuidas Tema jõus tegutseda, et kõik tuleb Jumalale üle anda ja et Tema kannab hoolt, kui me vaid oma osa teeme. Tean, et mul on veel pikk maa selles osas minna ja kui fookus läks Jumalalt enda ja olukordade peale, siis oli kindlus ja julgus nagu pühitud. Kuid Ta on tõesti pikameelne ja vigu tehes tuleb andeks paluda, endale andestada ja edasi minna:). Aitäh kõigile kallitele, kes on palvetanud, julgustava kirja või sõnumi saatnud ja lihtsalt olemas olnud!!

Me igatsus on olla Jumalale kuulekad, olla targad ja jätkata sel teel, kuhu Tema meid on toonud. Loodan, et iga aastaga leiame rohkem ühist keelt ka koguduste ja pastoritega, sest oleme ju ühel eesmärgil töötamas!!:)

ps - ootame väga tunnistusi ja lugusid, kuidas Jumal puudutas Sind või Su sõpra Grace'08 ajal ja milliseid mõtteid edasi minekuks Sina said.

Paneme peagi ka ürituse pildid kodulehele üles, kuid seniks mõned meenutused pildis:





Todd Davidson
























Hillsongi ülistusmeeskond




















Oslo Gospelkoor



Pildid: Elina ja Seppo Haavisto©

Lugusid Hiinast 2

Jätkan Hiina radadel:

Üks kohalik templite juures asuv pühakoht

Ühel õhtul, kui olime hommikul vara alustanud teed Kunmingi lähedal asuvasse külla, ja buss mitu korda katki läks, enne kui linnast väljagi saime, avanes meil võimalus esineda suure kommunistliku kooli õpilaste ees. Jane käis päeval ja rääkis(näitas ette), mida me teeme ja proovis koos kohalikega kooli juhtkonda nõusse saada. Lõpuks õnnestuski ja kell 21, kui enamustel pidid tunnid lõppema (!), saime esinema. Meie päralt oli suuur jalgpalliplats tehismuruga. Muusika tuli suurtest kõlaritest ja valgus (mis suht pimestas) prožektoritest.Saime noortele jutustada läbi liikumise Jumala loomistööst ja päästeplaanist! Väga võimas ja auline tunne oli.

Pärast saime veel ka klassiruumides noortega rääkida. Kairiti ja Diana klassis küsiti neilt lausa otse, et kas nad usuvad Jumalat ja mida see nende jaoks tähendab:).

Kutsusime õpilasi ühte English Corner'isse, kus järgmisel päeval esinema pidime, et saaksime nendega veel edasi rääkida. Nad tulidki ja too kohviku pidaja, kelle juures see toimus, oli algul mures, et kuidas nii palju rahvaga hakkama saada. Pärast ta rääkis meile, et oli siis Jumala ette läinud ja saanud kindluse, et küll kuidagi ikka saab:). Saigi. Kuigi meie esinemispind oli väga kummaline ja ebakindel, soovisime siiski sinna tulnud inimesi teenida.

Too pikk ja väsitav päev oli igati asjalik ja olime Jumalale õhtu jõudes tänulikud selliste võimaluste eest!

Nüüd pisut hiljem saime teada, et üks klassitäis õpilasi koos õpetajaga on hakanud iga nädal

käima seal English Corner'is, kus neil on võimalik rohkem Jumala kohta teada saada! Õpetaja oli öelnud, et mingil juhul ei tohi direktor asjast kuulda saada! Palume Jumala kaitset nende üle ja et nad võiksid oma Päästjat isklikult tundma õppida!

Oma jutu alguses kirjutasin, et julgen Wikipedias kirjutatud Hiina rahvaarvu osas öelda +/- paar miljonit, sest seal olles, külades käies ja inimestega suheldes jäi tugevalt mulje, et see, mis Pekingis toimub, on väga kaugel lihtsate inimeste igapäeva elust ja tundus, et kuna inimesi on palju, indiviid ja individuaalsus ei ole nii „jumalikustatud“, nagu meil Euroopas, siis usun, et paari miljoni inimese olemasolust ei ole kellelgi aimdust. Asja teeb hullemaks ühe-lapse seadus, mis lubab linnade elanikel (mõningate

eranditega) saada vaid ühe järeltulija pere kohta. Ehk siis enamus abielupaaride väljavaated saada rohkem lapsi ei ole seaduslik. Kuid vahel juhtub, ja kui kristlased seal ei taha aborti teha, peidetaks last võimude eest ja seaduse ees teda ei eksisteeri... See seik lisab kindlasti mõned sajad tuhanded, kui mitte rohkem inimesi, rahva üldarvu.

Ma ei ütleks, et hiinlaste elu lihtne on, kuid igal maal on omad raskused ja ka omad rõõmud. Meie jaoks oli nii julgustav näha, et on veel inimesi, kes julgevad ammulisui vahtida, kui miski neile huvi pakub, kes julgevad olla rõõmsad, tunda elu pisiasjadest rõõmu, vahel lausa lapselikult väljendudes, kes hindavad pere ja inimsuhteid ja otsivad Jumalat!

Peale suhteliselt intensiivset Kunmingi perioodi saime HongKongis kokku ühe misjoninäripaariga Soomest (Juri ja Elina - pildil), kes olid just kuu aega tagasi sinna kolinud.

Saime jagada teineteisega oma kogemusi ja julgustada edasi minema. Väga olulisi teemasid saime arutada ja mul oli hea meel jagada oma mõtteid/muresid inimes(t)ega, kes olid samu asju kogenud ja teadsid, mida tähendab täisajaga teenistuses olla:).

Ja siis lendasime Manilasse, ehk nädalaks Filipiinidele, et taasutuda enne kojutulekut. Olime paar päeva Manilas, ühe tantsija õe Gigie juures ja siis lendasime Boracay'le, ühele maailma kauneimatest randadest. See oli nii imeline, kuidas Jumal teadis täpselt, mida keegi meist vajas, enne kojuminekut, ja nii ei jäänud muud üle kui rõõmuga tänada Jumalat, et Ta on kõige Issand ja nautida Tema imelist loomingut!



Kas pole mitte imeline, milliseid kohti on Jumal loonud?:)

Tundub, et olen nüüd eredamad mälestused kirja pannud. Loomulikult ei pretendeeri ma sellele, justkui oleksin suutnud kõik kirja panna, aga kui on huvi ja/või küsimusi, vastan meeleldi:).

PS - aitäh, et oled lugeda viitsinud:)

Lugusid Hiinast 1

Kuu aja sisse välismaal mahub nii palju, et raske on lühidalt edasi anda ja võtab veidi aega, et kõige olulisem välja sorteerida. Aga alustan algusest.

7. August 2008
Tallinn-Helsingi-Guangzhou

Läksime usus välja. Jane, Kairit, Diana ja mina - üks osa Impulse tantsugrupist. Läksime minimaalsete teadmistega selle suhtes, mis meid Hiinas ees ootab või kas ettevalmistatud tantsukavadest üldse kasu on. Olime kõik Hiina kohta materjale uurinud ja lennukisse kaasa võtnud, et lood lõpuni lugeda (sest nagu teada, enne reisile minekut jääb alati umbes 24h veel puudu, et kõigega valmis jõuda:)). Võtsime asja rahulikult, teadmisega, et kõik on niikuinii teistmoodi:).
Ja nii oligi.

Paar päeva Guangzhous olid rahulikud ja head valmistamaks meid ette tulevaseks. Käisime Orhidee aias, võtsime osa tagasihoidlikust teetseremooniast, tutvusime kohaliku ajaloo ja kultuuriga ning õppisime pulkadega söömist. Õnneks oli Kairit olnud ettenägelik ja soetanud Lonely Planet'i reisijuhi, mis oli väga põhjalik ja osutus hindamatuks abimeheks, kuna inglise keelt kõnelevat hiinlast on raske leida, kuigi inimesi on seal kokku 1,326,085,000 (allikas: Wikipedia, julgen pakkuda +/- paar miljonit. Varsti ütlen miks).

- Pildil (vasakult) Kairit, Diana, mina, Jane

Kliima oli Guangzhous meeletult palav ja niiske. Õue minnes oli tunne, nagu läheksid vähese auruga aurusauna. Dušši alt tulles läks pisut aega mööda ja endamisi mõtlesid, et kas ikka kuivatasid end korralikult kui jälle niiskuse kiht peal on?:)

Kohtusime mitmete huvitavate inimestega (paari musta mehega Aafrikast ja kahe “šeigiga” Süüriast, kes meid lahkelt oma “Tuhane ja ühe öö” restorani kutsusid ja küsisid, eks meie sinna sisenedes “Why are you so shy?”:) (Miks te nii häbelikud olete?) Reisi lõpuni oli see meie insaider ja naersime, et Guangzhousse kojulennuks naastes ei ole (ja ei olnudki) me enam pooltki nii “shy”'d. Olime õppinud palju Hiina kohta ja hakanud pisut aru saama selle suure rahva olemusest.) Aga, seda ei olnud me veel Guangzhoust lahkudes.

Rongi peal sain ma esimese suurema shoki – nii palju inimesi, nii tihedalt koos, ja täiesti mustad, mitu korda kasutatud voodilinad ootasid meid ees. Peale paari tundi oli sellega korras. Kes laotas rätikukesi padjale, kes tundis rõõmu, et oli viitsinud magamiskoti igaks juhuks kaasa võtta . Olime juba õppinud, et pappkarbis nuudlisupp on kohalik on-the-go toit ja olime end sellega varustanud.

Ca 24 tundi kestnud rongisõit möödus huvitavalt. Saime tuttavaks ühe tüdruku ja poisiga, kes õppisid ülikoolis ja sõitsid puhkuselt tagasi kodukohta. Saime naerda emakeelte erinevuste üle ja me lõbustasime neid, püüdes kuidagimoodi keelt ja kurku “väänates” hiina keelt hääldada:). Dianal tuli väga hästi ja loomulikult see välja!

- Pildil: pilguheit rongiaknast maaelule

Nihao – on tervitus, mille sõnasõnaline vaste on – sina hea/sinul hästi.
Hääldus: nii[hääl kõrgemaks]-hao[hääl madalamaks]. Ma ei kandideeri kõige

täpsemale kirjeldusele, aga nii ta meil toimis vähemalt.

Saabusime Kunmingi, kus pidi meie põhiline misjonitöö toimuma.

Tänu heatahtlikule Hiina paarile saime kasutada nende telefoni ja helistada Tim'ile, Ameerika misjonärile, kes meid vastu pidi võtma. (Kuna me Hiina hieroglüüfe ei mõistnud, siis saatsime talle ekslikult saabumisaja asemel oma vaguni ja koha numbri:). Ausalt, see näis kui loogiline kellaaeg – 11 ja 47:) ning oli ca 24 tundi hilisem rongi väljumisajast).

Rongijaamas teadsime, et keegi pidi meile vastu tulema, aga kes ja kus, see oli jäetud saladuseks:). Peale mõningast asjatut ringi tiirutamist otsustasime, et helistame uuesti. Seekord kasutades tänaval katuse alla pandud avalikke telefone. Olime just valinud numbri, kui Diana kogemata kokku põrkas ühe Hiina naisega, kes tundus olevatki too õige inimene. Kuna ta ei rääkinud inglise keelt, siis kulus veel veidi aega, enne kui ta bussi julgesime minna:). Aga Jumal oli kohe alguses meile näidanud, et Temal on kontroll ja meil on vaid vaja Teda kuulata ja Talle järgneda.

Peale kohale jõudmist oli meil kõigil üks väike soov – DUŠI ALLA, PALUN! Peale pikka rongsõitu oli mõte dušist väga liikumapanev jõud. Aga see ei olnud päris see, mida me saime:). Viisime kohvrid Timi juurde ja peale tassi kohvi saime teada, et meid ootab ees lõuna koos paari misjonäriga. Võtsime end kokku ja (tegelikult ka pisut põnevil uue koha ees) asusime teele. Väljas saime tuttavaks Amy ja ta tütre MeHue'ga [pildil koos Janega]. Amy oli juba pikka aega olnud kristlane, väga suure südamega Hiina rahva suhtes ja suurepärane evangelist. Temaga ei olnud võimalik vestelda kellelgi üle kahe minuti, ilma, et ta mõnest Jumala imeliselt teost oleks rääkinud või jaganud armastust, millega ta ise kohtunud oli! Tema oli meie Kunmingi aja organisaator ja tõlk. Super!

Lõunal kohtusime Matt'iga, kes oli perega just paar nädalat tagasi kolinud Kunmingi, et siin aidata evangeeliumi kuulutada. Kuna sõna „misjonär“ on tihtipeale ohtlik kasutada, öeldi meile juba alguses, et neid nimetades tuleb öelda „M's“ (eesti k. „M'id“) ehk misjonärid. Me ei tohtinud kunagi kuskil külas või kohvikus rääkides viidata kõigile, kellega koos olime, öeldes, et me usume Jumalat ja tahame Temast rääkida. Võisime igaüks endale viidata ja öelda, mida me ise usume, kuid avalikult kõigi nimel rääkimine oleks võinud me Hiina sõbrad ohtu seada. Alles vahetult enne lahkumist saime teada, et mitmed kohad, kus olime esinenud ja inimestega rääkinud, on olnud politsei uurimise all ja tihti tulevad politsei saadikud eraisikuteks riietatuna üritustele ja seetõttu tuleb olla eriti ettevaatlik.

Üldiselt on Hiinas nii, et valitsus lubab eksisteerida kristlikul riigikirikul, kuid neil on väga ranged piirangud peal. Vaid teatud arv inimestele võivad koguduse liikmed ühes kuus Jumalast rääkida (ja see arv on naeruväärselt väike arvestades Hiina rahvaarvu). Vaid mõned tuhanded Piiblid prinditakse riiklikult, mis on tegelikult ainsad lubatud Piiblid. Valitsus lubab erinevat kristlikku kirjandust, kuid ainus tingimus on, et see peab olema prinditud Hiinas.

Kord, kui läksime külla, anti meile kaasa paar Hiina keelset Piiblit, et neid inimestele jagada ja kuidagi eriline tunne oli hiina keelset Piiblit käes hoida... Olen nii palju kuulnud lugusid, kuidas vene ajal Eestisse Piibleid smuugeldati ja inimesed oma eludega riskisid!

Pildil: küla lapsed Lastepiiblit uurimas

Kuna riiklik kirik on väga kammitsetud, ei saaks Jumala Sõna eriti levida, kui ei oleks inimesi, kes ohte trotsides „sünnipäevadel“, „pere koosviibimistel“ jms üritustel jumalateenistusi peavad, aktiivselt külades käivad, pidevalt otsides võimalusi evangeeliumi jagada. Ca 40% hiinlastest ei kuulu ühegi usukogukonna hulka. See tähendab, et peaaegu iga teine hiinlane on avatud ja huvitatud vaimulikel teemadel vestlemisest ja kuna neil ei ole mingit usulist kogemust, on Püha Vaimul võimalik inimesi palju kergemini kõnetada.

Peale lõunasööki lootsime, et saame ehk nüüd duši alla ja kuna õhtul pidime ilmselt esinema, siis oleks hea ka riided vahetada:). Selle asemel suundusime ühe vast päästetud abielupaari juurde, kes tegelesid oma väikese äriga, müües ravivaid teesid. Neil oli väga hea meel, et said meiega rääkida. Jagasime ja julgustasime teineteist ning palvetasime, et nende kodus kohtuv kodugrupp võiks olla kaitstud ja jõudsalt kasvada. Seejärel läksime külla ühele arstile, kes oli ka suhteliselt alles päästetud saanud ja tegeles vana Hiina meditsiini uurimisega, et unustatud tarkust taas kasutusele võtta. Tal oli suur soov sellega Jumalat teenida ja ta silmad särasid, kui rääkis, kuidas tal on õnnestunud inimesi aidata nende hädades. Ta naine aga ei olnud kristlane. Arst demonstreeris meile ka üht ravimit, mida ta soovitas kasutada inimestel, kes olid halvatuks jäänud või kellel liigesed valutasid. Saime ühe purgi väärtuslikku ravimit ka endaga kaasa. Enne lahkumist palvetasid osad meist arsti pärast, et Jumal annaks talle tarkust, kuidas inimeste abistamist jätkata ja hoiaks ta südame alandlikuna, teades, et ainult Jumal on Suur Arst. Teises toas palvetasid teised arsti naisega koos, ja ta naine võttis Jeesuse oma Päästjaks vastu! See oli imeline - näha, kuidas enne kuidagi rusutud pilk oli täis vabadust ja rõõmu! Olime tänulikud Jumalale, et Ta oli lubanud meil sellest osa olla ja duši alla käimine ei tundunud enam nii vajalik kõige selle sees....

Õhtustasime koos uute hiina sõpradega traditsioonide kohaselt: kõik said kausitäie riisi ja kõike muud head paremat, pidi igaüks oma pulkadega ise juurde tõstma. Paras katsumus oli väikesi lihaviile pulkadega üle laua turvaliselt oma kaussi maanduma panna, aga kuna keegi ei pane pahaks, kui peale söömingu lõppu laud, pehmelt öeldes, väga räpane on, siis tuli kaduma saanud lihatüki asemel lihtsalt uus pulkade otsa saada.

Sama söögikoha ees paluti meil ka esineda ja kiirelt otsustades jäi kavva Diana improvisatsioon:). Meil polnud ju korralikke riideid, ega proovi ega soojendustki enne olnud:). Rahvas kogunes vähehaaval ja Diana soolo lõpuks oli inimesi juba hea hulgake koos. Diana ja Jane tegid siis veel ühe loo. Rahvas aga nõudis lisa ja nii ei jäänud muud üle, kui tegime ühe tantsu M. W. Smithi kava lõpust. Kuna plats, kus tantsisime, oli söögikoha ees, siis oli seal isegi peale harjaga üle käimist mõnus rasvakord maas ja nii meeletult libe oli:). Lisaks ei olnud suurt tahtmist midagi pale näppude maha panna...:) Aga ära tegime ja rahvale meeldis. Äkitselt öeldi, et kohe kõik bussi ja minema. Noh, hea küll. Eks me siis ei suhtle inimestega... Bussis saime teada, et olime politsei tähelepanu äratanud ja kuna Amy oli juba ka traktaate jaganud (mida EI TOHI tegelikult teha), siis oli meil parem sealt jalga lasta.

See aga ei takistanud paar tänavat edasi meil uuesti tantsimast. Seekord juba julgemalt ja õpetasime soovijatele ka mõne sammu selgeks. Saime mitme kooliõpilasega rääkida ja kutsuda neid Samoa kohvikusse English Cornerisse, kus pidime mõne päeva pärast esinema.

Kolmel õhtul avanes meil võimalus olla osa English Corner'ist (eesti k. - Inglise keele nurgake), kus hiinlased võisid tulla ja nt 16-18ni rääkida erinevatel teemadel, et parandada oma inglise keele oskust. Hea ja kasulik mõte, eks. Aga lisaks oli asja mõte see, et kuna nende kohvikute pidajad, kus neid vestlusi peeti, olid kristlased, siis enamasti olid arutelu vedajateks misjonärid või välismaalt misjonireisile tulnud trupid. Väga kaval, kas pole?:) Nii siis saimegi inimestega rääkida, juhtida arutelu vaimulikele teemadele ja õhtul hiljem ka neile esineda ja olla liikuvaks tunnistuseks.

Jätkub "Lugusid Hiinast" teises osas

Tagasi Eestis!

Tänu Jumalale, et võime tervelt ja õnnelikult tagasi olla, kaasas väga palju õppetunde, väärtuslikke avastusi ja uusi teadmisi! Igal sammul võisime tõesti näha ja kogeda, kuidas koduste eestpalved meid kandsid. Suur-suur aitäh!

Kirjutan peagi pikemalt ja saadan ka uudiskirja teele, kuid seniks mõned eredamad mälestused
pildis:
›Kunmingi öisel tänaval (vasakult: mina, Jane, Diana. Fotograaf: Kairit)

›armsad Hiina lapsed


















›tänavaevangelism. Nii lihtne see oligi!













›esinemine ühes kohvikus Kunmingis













›meenutus viimasest, hingetõmbenädalast Filipiinidel...

minek...

Paari tunni pärast lendame välja:). Hiina.
Kõik on pakitud, Piibel, pass ja esinemisriided kaasas. Nüüd hakkab juba põnevus sisse tulema.

Imeline oli Jumala juhtimine kõige vajaliku kokkusaamisel!

Olen väga tänulik, kui palvetad, et Jumal võiks seal meie kaudu inimesi puudutada, et annaks meile tarkust mida ja kus öelda ning kuidas esinemiskavad üles ehitada. Ja et Ta kaitseks meid:)

Nii et siis septembrini:)

Ettevalmistused

Kõik plaanid Jumalal jätkuvad ja lähevad edasi.

Täna oli üks eriline päev selles suhtes, et päris mitmed olulised asjaolud meie Hiina reisi osas said selgemaks.

Esiteks, kuna üks meie tiimist ei tule Hiina, siis pidime minema Finnairi, et küsida, kas (suht kalli, kuid tagastamatu) piletiga saab veel midagi teha. Niisama ei tahtnud me seda jätta, sest reisi eelarve on niigi veel kriitiline. Palvetasime siis enne sinna minekut ja tänasime, et kõik on Jumala käes. Nii kogu see reis, me ise, kui ka rahaline olukord.

Pisut ärevil südametega läksime siis kontorisse ja rääkisime oma mure ära. Et mis teha annab?

Tädi seal uuris ja klõbistas kalkulaatoril natuke ja teatas siis, et maksimaalne, mida nad saaksid tagasi maksta on ca 4500 eeku + lennujaamamamaksud, ehk u 7000 krooni.

See oli nii ootamatu, et ei osanudki kohe midagi öelda. Kartsime, et meid saadetakse pikalt, kui nädal enne väljalendu ju alles sinna läksime. Aga tänu Jumalale:)!!

Kuna oleme Hiinas kuu aega ja peale Olümpia kultuuriküla programmi annulleerimist pidime ise majutuse ja söögi eest muretsema, otsustasime, et püüame leida võimalikult palju tuttavad, et mitte ühes kohas liiga kaua tüliks olla. Leidsime tuttavad ka Filipiinidelt ja kuna lend sinna on Guangzhoust märksa odavam kui nt rongiga Pekingisse või põhja poole minna, siis otsustasime ka seda kohta külastada. Probleem oli vaid selles, et aega oli poolteist nädalat, et passid Rootsi saatkonda saata ja viisad teha ja passid enne väljalendu kätte saada. Kuid Filipiinide saatkond oli väga vastutulelik ja tegid meile viisad 1,5 päevaga:)

Nii et homme saame ka oma passid jälle kätte:)

See reis on tõeline väljakutse olnud sellest hetkest, kui algne programm Pekingis kultuurikülas ära jäeti. Oleme pidanud palju otsuseid tegema nö vee peal kõndides, kuid Jumal on andnud erilise rahu, nii et isegi kui vahepeal jäi meie trupil vaid üks esinemiskoht alles, kuna osad kohad ei soovinud "interpretive dancing"'ut [kustiganes nad selle sõna leidnud on:)], siis nüüd on meil lisaks Guangzhoule ka nädal aega Kunmingis esinemised ning lisaks saame teenida koos kohalike misjonäridega erinevatel aladel aidates.

Jumal on kuidagi eriliselt praegu rõhutanud ja õpetanud, mida tähendab tegelikult Temast sõltumine.

Ootan põnevusega, mis Tal meie jaoks Hiinas varuks on:)

ps - palvetuge on vaja praegu eriliselt, et leiaksime puuduoleva osa meie eelarves (muidu sööme ainult riisi:))) ja et nii sõbrad kui kodused ei muretseks meie pärast, vaid Jumala rahu oleks kõigi üle!

Jumalal on plaan

Isegi kui tundub, et olen kõik vussi keeranud, et sllest ei saa enam asja, siis on Jumalal siiski oma plaan ja Tema soov on mind kasvatada, kasutada, teha kõlbulikuks astjaks. Jumala tahe on mind (mu enda huvides) vormida ja kasvatada. Siis on mul lihtsam elada, saan palju paremini Tema tahtele alluda ja suudan rohkem näha Tema armastust ja head tahet kõiges, mis juhtub ja mis ümberringi toimub.
Vahel võib vormimine kesta aastakümneid ja vaevalt et see alati tore ja rõõmustav on, kuid siis tuleb jääda püsima ja usaldama Teda, uskuma, et Jumal soovib ainult head (kuigi tihti oma piiratud arusaamaga asju mõista püüdes jääme lootusetult kaugele Tema tegelikust eesmärgist). Õnneks viib Jumal oma plaani ellu, ka minu elus, ja Tema suudab kasutada ka kõige võimatumat ja raskeimat olukorda, et täiuslikult kõike edasi viia. Tänu Jumalale, et Ta ei anna alla:)!