Kuu aja sisse välismaal mahub nii palju, et raske on lühidalt edasi anda ja võtab veidi aega, et kõige olulisem välja sorteerida. Aga alustan algusest.
Tallinn-Helsingi-Guangzhou
Läksime usus välja. Jane, Kairit, Diana ja mina - üks osa Impulse tantsugrupist. Läksime minimaalsete teadmistega selle suhtes, mis meid Hiinas ees ootab või kas ettevalmistatud tantsukavadest üldse kasu on. Olime kõik Hiina kohta materjale uurinud ja lennukisse kaasa võtnud, et lood lõpuni lugeda (sest nagu teada, enne reisile minekut jääb alati umbes 24h veel puudu, et kõigega valmis jõuda:)). Võtsime asja rahulikult, teadmisega, et kõik on niikuinii teistmoodi:).
Ja nii oligi.
Ja nii oligi.
Paar päeva Guangzhous olid rahulikud ja head valmistamaks meid ette tulevaseks. Käisime Orhidee aias, võtsime osa tagasihoidlikust teetseremooniast, tutvusime kohaliku ajaloo ja kultuuriga ning õppisim
e pulkadega söömist. Õnneks oli Kairit olnud ettenägelik ja soetanud Lonely Planet'i reisijuhi, mis oli väga põhjalik ja osutus hindamatuks abimeheks, kuna inglise keelt kõnelevat hiinlast on raske leida, kuigi inimesi on seal kokku 1,326,085,000 (allikas: Wikipedia, julgen pakkuda +/- paar miljonit. Varsti ütlen miks).
e pulkadega söömist. Õnneks oli Kairit olnud ettenägelik ja soetanud Lonely Planet'i reisijuhi, mis oli väga põhjalik ja osutus hindamatuks abimeheks, kuna inglise keelt kõnelevat hiinlast on raske leida, kuigi inimesi on seal kokku 1,326,085,000 (allikas: Wikipedia, julgen pakkuda +/- paar miljonit. Varsti ütlen miks). - Pildil (vasakult) Kairit, Diana, mina, Jane
Kliima oli Guangzhous meeletult palav ja niiske. Õue minnes oli tunne, nagu läheksid vähese auruga aurusauna. Dušši alt tulles läks pisut aega mööda ja endamisi mõtlesid, et kas ikka kuivatasid end korralikult kui jälle niiskuse kiht peal on?:)
Kohtusime mitmete huvitavate inimestega (paari musta mehega Aafrikast ja kahe “šeigiga” Süüriast, kes meid lahkelt oma “Tuhane ja ühe öö” restorani kutsusid ja küsisid, eks meie sinna sisenedes “Why are you so shy?”:) (Miks te nii häbelikud olete?) Reisi lõpuni oli see meie insaider ja naersime, et Guangzhousse kojulennuks naastes ei ole (ja ei olnudki) me enam pooltki nii “shy”'d. Olime õppinud palju Hiina kohta ja hakanud pisut aru saama selle suure rahva olemusest.) Aga, seda ei olnud me veel Guangzhoust lahkudes.
Rongi peal sain ma esimese suurema shoki – nii palju inimesi, nii tihedalt koos, ja täiesti mustad, mitu korda kasutatud voodilinad ootasid meid ees. Peale paari tundi oli sellega korras. Kes laotas rätikukesi padjale, kes tundis rõõmu, et oli viitsinud magamiskoti igaks juhuks kaasa võtta . Olime juba õppinud, et pappkarbis nuudlisupp on kohalik on-the-go toit ja olime end sellega varustanud.
Ca 24 tundi kestnud rongisõit möödus huvitavalt. Saime tuttavaks ühe tüdruku ja poisiga, kes õppisid ülikoolis ja sõitsid puhkuselt tagasi kodukohta. Saime naerda emakeelte erinevuste üle ja me lõbustasime neid, püüdes kuidagimoodi keelt ja kurku “väänates” hiina keelt hääldada:). Dianal tuli väga hästi ja loomulikult see välja!
Nihao – on tervitus, mille sõnasõnaline vaste on – sina hea/sinul hästi.
Hääldus: nii[hääl kõrgemaks]-hao[hääl madalamaks]. Ma ei kandideeri kõigetäpsemale kirjeldusele, aga nii ta meil toimis vähemalt.
Saabusime Kunmingi, kus pidi meie põhiline misjonitöö toimuma.
Tänu heatahtlikule Hiina paarile saime kasutada nende telefoni ja helistada Tim'ile, Ameerika misjonärile, kes meid vastu pidi võtma. (Kuna me Hiina hieroglüüfe ei mõistnud, siis saatsime talle ekslikult saabumisaja asemel oma vaguni ja koha numbri:). Ausalt, see näis kui loogiline kellaaeg – 11 ja 47:) ning oli ca 24 tundi hilisem rongi väljumisajast).
Rongijaamas teadsime, et keegi pidi meile vastu tulema, aga kes ja kus, see oli jäetud saladuseks:). Peale mõningast asjatut ringi tiirutamist otsustasime, et helistame uuesti. Seekord kasutades tänaval katuse alla pandud avalikke telefone. Olime just valinud numbri, kui Diana kogemata kokku põrkas ühe Hiina naisega, kes tundus olevatki too õige inimene. Kuna ta ei rääkinud inglise keelt, siis kulus veel veidi aega, enne kui ta bussi julgesime minna:). Aga Jumal oli kohe alguses meile näidanud, et Temal on kontroll ja meil on vaid vaja Teda kuulata ja Talle järgneda.
Peale kohale jõudmist oli meil kõigil üks väike soov – DUŠI ALLA, PALUN! Peale pikka rongsõitu oli mõte dušist väga liikumapanev jõud. Aga see ei olnud päris see, mida me saime:). Viisime kohvrid Timi juurde ja peale tassi kohvi saime teada, et meid ootab ees lõuna koos paari misjonäriga. Võtsime end kokku ja (tegelikult ka pisut põnevil uue koha ees) asusime teele. 
Väljas saime tuttavaks Amy ja ta tütre MeHue'ga [pildil koos Janega]. Amy oli juba pikka aega olnud kristlane, väga suure südamega Hiina rahva suhtes ja suurepärane evangelist. Temaga ei olnud võimalik vestelda kellelgi üle kahe minuti, ilma, et ta mõnest Jumala imeliselt teost oleks rääkinud või jaganud armastust, millega ta ise kohtunud oli! Tema oli meie Kunmingi aja organisaator ja tõlk. Super!
Väljas saime tuttavaks Amy ja ta tütre MeHue'ga [pildil koos Janega]. Amy oli juba pikka aega olnud kristlane, väga suure südamega Hiina rahva suhtes ja suurepärane evangelist. Temaga ei olnud võimalik vestelda kellelgi üle kahe minuti, ilma, et ta mõnest Jumala imeliselt teost oleks rääkinud või jaganud armastust, millega ta ise kohtunud oli! Tema oli meie Kunmingi aja organisaator ja tõlk. Super!Lõunal kohtusime Matt'iga, kes oli perega just paar nädalat tagasi kolinud Kunmingi, et siin aidata evangeeliumi kuulutada. Kuna sõna „misjonär“ on tihtipeale ohtlik kasutada, öeldi meile juba alguses, et neid nimetades tuleb öelda „M's“ (eesti k. „M'id“) ehk misjonärid. Me ei tohtinud kunagi kuskil külas või kohvikus rääkides viidata kõigile, kellega koos olime, öeldes, et me usume Jumalat ja tahame Temast rääkida. Võisime igaüks endale viidata ja öelda, mida me ise usume, kuid avalikult kõigi nimel rääkimine oleks võinud me Hiina sõbrad ohtu seada. Alles vahetult enne lahkumist saime teada, et mitmed kohad, kus olime esinenud ja inimestega rääkinud, on olnud politsei uurimise all ja tihti tulevad politsei saadikud eraisikuteks riietatuna üritustele ja seetõttu tuleb olla eriti ettevaatlik.
Üldiselt on Hiinas nii, et valitsus lubab eksisteerida kristlikul riigikirikul, kuid neil on väga ranged piirangud peal. Vaid teatud arv inimestele võivad koguduse liikmed ühes kuus Jumalast rääkida (ja see arv on naeruväärselt väike arvestades Hiina rahvaarvu). Vaid mõned tuhanded Piiblid prinditakse riiklikult, mis on tegelikult ainsad lubatud Piiblid. Valitsus lubab erinevat kristlikku kirjandust, kuid ainus tingimus on, et see peab olema prinditud Hiinas. 
Kord, kui läksime külla, anti meile kaasa paar Hiina keelset Piiblit, et neid inimestele jagada ja kuidagi eriline tunne oli hiina keelset Piiblit käes hoida... Olen nii palju kuulnud lugusid, kuidas vene ajal Eestisse Piibleid smuugeldati ja inimesed oma eludega riskisid!
Pildil: küla lapsed Lastepiiblit uurimasKuna riiklik kirik on väga kammitsetud, ei saaks Jumala Sõna eriti levida, kui ei oleks inimesi, kes ohte trotsides „sünnipäevadel“, „pere koosviibimistel“ jms üritustel jumalateenistusi peavad, aktiivselt külades käivad, pidevalt otsides võimalusi evangeeliumi jagada. Ca 40% hiinlastest ei kuulu ühegi usukogukonna hulka. See tähendab, et peaaegu iga teine hiinlane on avatud ja huvitatud vaimulikel teemadel vestlemisest ja kuna neil ei ole mingit usulist kogemust, on Püha Vaimul võimalik inimesi palju kergemini kõnetada.
Peale lõunasööki lootsime, et saame ehk nüüd duši alla ja kuna õhtul pidime ilmselt esinema, siis oleks hea ka riided vahetada:). Selle asemel suundusime ühe vast päästetud abielupaari juurde, kes tegelesid oma väikese äriga, müües ravivaid teesid. Neil oli väga hea meel, et said meiega rääkida. Jagasime ja julgustasime teineteist ning palvetasime, et nende kodus kohtuv kodugrupp võiks olla kaitstud ja jõudsalt kasvada. Seejärel läksime külla ühele arstile, kes oli ka suhteliselt alles päästetud saanud ja tegeles vana Hiina meditsiini uurimisega, et unustatud tarkust taas kasutusele võtta. Tal oli suur soov sellega Jumalat teenida ja ta silmad särasid, kui rääkis, kuidas tal on õnnestunud inimesi aidata nende hädades. Ta naine aga ei olnud kristlane. Arst demonstreeris meile ka üht ravimit, mida ta soovitas kasutada inimestel, kes olid halvatuks jäänud või kellel liigesed valutasid. Saime ühe purgi väärtuslikku ravimit ka endaga kaasa. Enne lahkumist palvetasid
osad meist arsti pärast, et Jumal annaks talle tarkust, kuidas inimeste abistamist jätkata ja hoiaks ta südame alandlikuna, teades, et ainult Jumal on Suur Arst. Teises toas palvetasid teised arsti naisega koos, ja ta naine võttis Jeesuse oma Päästjaks vastu! See oli imeline - näha, kuidas enne kuidagi rusutud pilk oli täis vabadust ja rõõmu! Olime tänulikud Jumalale, et Ta oli lubanud meil sellest osa olla ja duši alla käimine ei tundunud enam nii vajalik kõige selle sees....
osad meist arsti pärast, et Jumal annaks talle tarkust, kuidas inimeste abistamist jätkata ja hoiaks ta südame alandlikuna, teades, et ainult Jumal on Suur Arst. Teises toas palvetasid teised arsti naisega koos, ja ta naine võttis Jeesuse oma Päästjaks vastu! See oli imeline - näha, kuidas enne kuidagi rusutud pilk oli täis vabadust ja rõõmu! Olime tänulikud Jumalale, et Ta oli lubanud meil sellest osa olla ja duši alla käimine ei tundunud enam nii vajalik kõige selle sees....Õhtustasime koos uute hiina sõpradega traditsioonide kohaselt: kõik said kausitäie riisi ja kõike muud head paremat, pidi igaüks oma pulkadega ise juurde tõstma. Paras katsumus oli väikesi lihaviile pulkadega üle laua turvaliselt oma kaussi maanduma panna, aga kuna keegi ei pane pahaks, kui peale söömingu lõppu laud, pehmelt öeldes, väga räpane on, siis tuli kaduma saanud lihatüki asemel lihtsalt uus pulkade otsa saada.
Sama söögikoha ees paluti meil ka esineda ja kiirelt otsustades jäi kavva Diana improvisatsioon:). Meil polnud ju korralikke riideid, ega proovi ega soojendustki enne olnud:). Rahvas kogunes vähehaaval ja Diana soolo lõpuks oli inimesi juba hea hulgake koos. Diana ja Jane tegid siis veel ühe loo. Rahvas aga nõudis lisa ja nii ei jäänud muud üle, kui tegime ühe tantsu M. W. Smithi kava lõpust. Kuna plats, kus tantsisime, oli söögikoha ees, siis oli seal isegi peale harjaga üle käimist mõnus rasvakord maas ja nii meeletult libe oli:). Lisaks ei olnud suurt tahtmist midagi pale näppude maha panna...:) Aga ära tegime ja rahvale meeldis. Äkitselt öeldi, et kohe kõik bussi ja minema. Noh, hea küll. Eks me siis ei suhtle inimestega... Bussis saime teada, et olime politsei tähelepanu äratanud ja kuna Amy oli juba ka traktaate jaganud (mida EI TOHI tegelikult teha), siis oli meil parem sealt jalga lasta.
See aga ei takistanud paar tänavat edasi meil uuesti tantsimast. Seekord juba julgemalt ja õpetasime soovijatele ka mõne sammu selgeks. Saime mitme kooliõpilasega rääkida ja kutsuda neid Samoa kohvikusse English Cornerisse, kus pidime mõne päeva pärast esinema.Kolmel õhtul avanes meil võimalus olla osa English Corner'ist (eesti k. - Inglise keele nurgake), kus hiinlased võisid tulla ja nt 16-18ni rääkida erinevatel teemadel, et parandada oma inglise keele oskust. Hea ja kasulik mõte, eks. Aga lisaks oli asja mõte see, et kuna nende kohvikute pidajad, kus neid vestlusi peeti, olid kristlased, siis enamasti olid arutelu vedajateks misjonärid või välismaalt misjonireisile tulnud trupid. Väga kaval, kas pole?:) Nii siis saimegi inimestega rääkida, juhtida arutelu vaimulikele teemadele ja õhtul hiljem ka neile esineda ja olla liikuvaks tunnistuseks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar