Ettevalmistused

Kõik plaanid Jumalal jätkuvad ja lähevad edasi.

Täna oli üks eriline päev selles suhtes, et päris mitmed olulised asjaolud meie Hiina reisi osas said selgemaks.

Esiteks, kuna üks meie tiimist ei tule Hiina, siis pidime minema Finnairi, et küsida, kas (suht kalli, kuid tagastamatu) piletiga saab veel midagi teha. Niisama ei tahtnud me seda jätta, sest reisi eelarve on niigi veel kriitiline. Palvetasime siis enne sinna minekut ja tänasime, et kõik on Jumala käes. Nii kogu see reis, me ise, kui ka rahaline olukord.

Pisut ärevil südametega läksime siis kontorisse ja rääkisime oma mure ära. Et mis teha annab?

Tädi seal uuris ja klõbistas kalkulaatoril natuke ja teatas siis, et maksimaalne, mida nad saaksid tagasi maksta on ca 4500 eeku + lennujaamamamaksud, ehk u 7000 krooni.

See oli nii ootamatu, et ei osanudki kohe midagi öelda. Kartsime, et meid saadetakse pikalt, kui nädal enne väljalendu ju alles sinna läksime. Aga tänu Jumalale:)!!

Kuna oleme Hiinas kuu aega ja peale Olümpia kultuuriküla programmi annulleerimist pidime ise majutuse ja söögi eest muretsema, otsustasime, et püüame leida võimalikult palju tuttavad, et mitte ühes kohas liiga kaua tüliks olla. Leidsime tuttavad ka Filipiinidelt ja kuna lend sinna on Guangzhoust märksa odavam kui nt rongiga Pekingisse või põhja poole minna, siis otsustasime ka seda kohta külastada. Probleem oli vaid selles, et aega oli poolteist nädalat, et passid Rootsi saatkonda saata ja viisad teha ja passid enne väljalendu kätte saada. Kuid Filipiinide saatkond oli väga vastutulelik ja tegid meile viisad 1,5 päevaga:)

Nii et homme saame ka oma passid jälle kätte:)

See reis on tõeline väljakutse olnud sellest hetkest, kui algne programm Pekingis kultuurikülas ära jäeti. Oleme pidanud palju otsuseid tegema nö vee peal kõndides, kuid Jumal on andnud erilise rahu, nii et isegi kui vahepeal jäi meie trupil vaid üks esinemiskoht alles, kuna osad kohad ei soovinud "interpretive dancing"'ut [kustiganes nad selle sõna leidnud on:)], siis nüüd on meil lisaks Guangzhoule ka nädal aega Kunmingis esinemised ning lisaks saame teenida koos kohalike misjonäridega erinevatel aladel aidates.

Jumal on kuidagi eriliselt praegu rõhutanud ja õpetanud, mida tähendab tegelikult Temast sõltumine.

Ootan põnevusega, mis Tal meie jaoks Hiinas varuks on:)

ps - palvetuge on vaja praegu eriliselt, et leiaksime puuduoleva osa meie eelarves (muidu sööme ainult riisi:))) ja et nii sõbrad kui kodused ei muretseks meie pärast, vaid Jumala rahu oleks kõigi üle!

Jumalal on plaan

Isegi kui tundub, et olen kõik vussi keeranud, et sllest ei saa enam asja, siis on Jumalal siiski oma plaan ja Tema soov on mind kasvatada, kasutada, teha kõlbulikuks astjaks. Jumala tahe on mind (mu enda huvides) vormida ja kasvatada. Siis on mul lihtsam elada, saan palju paremini Tema tahtele alluda ja suudan rohkem näha Tema armastust ja head tahet kõiges, mis juhtub ja mis ümberringi toimub.
Vahel võib vormimine kesta aastakümneid ja vaevalt et see alati tore ja rõõmustav on, kuid siis tuleb jääda püsima ja usaldama Teda, uskuma, et Jumal soovib ainult head (kuigi tihti oma piiratud arusaamaga asju mõista püüdes jääme lootusetult kaugele Tema tegelikust eesmärgist). Õnneks viib Jumal oma plaani ellu, ka minu elus, ja Tema suudab kasutada ka kõige võimatumat ja raskeimat olukorda, et täiuslikult kõike edasi viia. Tänu Jumalale, et Ta ei anna alla:)!

Muljeid Sisaski missast

Eile põrkasin kokku ühe inimesega (keda oma arust nägin esimest korda), kes näis mind teadvat ja küsis, et millal meil järgmised kontserdid tulevad. Emadepäeva ja Sisaski kontserdist kuuldes hakkas ta minu üllatuseks küllaltki emotsionaalselt rääkima elamusest, mis ta Jaani kirikus missat kuulates oli saanud.
Väga mitmed on veel tulnud ütlema ja tänama, et selline kontsert aset leidis. Tavaliselt inimesed ei meenuta mind nähes eelmist kontserti või üritust, nii et seda suurem on olnud mu rõõm ja üllatus.
Jumal otsib jätkuvalt võimalusi, kuidas inimesteni jõuda ja kuidagigi nende tähelepanu pälvida. Rõõm on olla osa selliste võimaluste loomisest!

Meie kontori lugu

Jumal tegi meile ühe kingituse:) - uue kontori.

Meie vana kontor Tehnika tänaval oli lõpuks rohkem lao kui kontori nägu ja keegi seal väga üle paari hädavajaliku tunni olla ei tahtnud. Alati leidsime põhjenduse, miks kontori asemel mõnda (wifiga) kohvikusse minna.

Nüüd aga on meil kena kahekorruseline kontor. Ülemine korrus on nö kontoriruum ja alumine koosoleku ruum. Vähehaaval tegeleme ka sisustamisega. Tehnika tänava sisustusest meil palju kaasa võtta polnud. Kaks lauda ja iseendid.
Tore on mõelda, et mul on nüüd päris oma laud, mida võib kõikvõimalike "oluliste" armsate asjakestega mõnusamaks muuta. Ja allkorrusel on igati soliidne kööginurk. Nii et võimalused kiirmakaronide asemel natuke paremaks lõunaks on samuti olemas.



Triin ülemisel korrusel




Minu jaoks on kõige suurem pluss just selles, et ei pea enam nii palju üksi arvuti taga tööd tegema. Suur väärtus on võimalus küsida nt teis(t)e käest, et kas pressiteatesse panna "poistekoor ja orkester" või "Püha Miikaeli poistekoor orkestri saatel". Üldse on palju toredam inimeste seltsis aeg-ajalt tööd teha kui kogu aeg üksinda nokitseda, kas pole?:)


Meie alumise korruse köök


Lugu, kuidas me kontori saime, on aga selline:
Tehnika tänaval oli meie kontori vastas Pereraadio väike toake. Kuna nemad samamoodi kolimisplaane pidasid, arvasime, et äkki saame nende toakese ka endale paluda. Siis oleks üks tuba laoks ja teine kontoriks. Nii aga ei läinud ja viimaks tulime siia Koskla tänavale vaatama. Kaheksast korterist oli alles üks ühetoaline. Mõtlesime, et see on siiski suurem, kui Tehnikal, nii et võtame. Teadsime, et ruumi jääb väheks, kuid usaldasime kõik Jumala kätte.
Viimasel päeval, kui oli kõigil üürnikel võimalik öelda kas nad soovivad broneeritud kortereid, vabanes ootamatult üks kahekorruseline korter! Olime varakult hommikul platsis ja saimegi selle endale üürida:).

Jumal hoolitseb ja seab kõik korda!


Happy end!

Pisike suur avastus

Kas pole mitte imeline kirjakoht:

Issand on ligi neile, kes on murtud südamelt, ja päästab need, kellel on rusutud vaim.
Õiget tabab palju õnnetusi, aga Issand tõmbab tema neist kõigist välja.
Ta hoiab kõiki tema luid-liikmeid, ükski neist ei murdu.
Issand lunastab oma sulaste hinge ja süüdi ei mõisteta ühtki, kes tema juures pelgupaika otsib.
Psalm 34:19-21, 23


AGA -
Vaenlane tuleb kahtlustega, et kas sa ikka olen Jumalale piisavalt lähedal? Kas ikka tõesti otsid Jumala juurest pelgupaika? Sa oled ju nii vähe palves ja ei suuda ühte päevagi tervenisti Tema tahtes käia, vaid ajad oma soove taga. Need tõotused ei kehti sinu kohta, enne kui oled tõeliselt püha.

Ma ei saagi kunagi oma tegude või palvetega nii pühaks, et võiksin julgelt seista Jumala ees ja seista tõotustel, mis Ta oma lastele on lubanud. Ainult Tema Poja Jeesuse vere läbi võin ma minna Jumala armujärje ette ja seal seista, ilma et ma sureks. Kas pole mitte imeline kinnitus, et "Issand lunastab oma sulaste hinge ja süüdi ei mõisteta ühtki, kes tema juures pelgupaika otsib"?

Olen viimasel ajal liiga palju püüdnud ise pühaks saada ja kõvasti pingutades teha Tema tahet. Silme ees on olnud süüdistused, hirm ja allakiskuvad mõtted, mis ei lase Jumala armastusel vabalt voolata - täiuslik armastus ajab kartuse välja.
Loomulikult tuleb ennast distsiplineerida ja mitte ainult oodata, et kõik sülle kukub, aga tegin lihtsalt avastuse, et ma pean teadlikult sellistele etteheidetele, nagu mõtetes on, vastu astuma. Püha Vaim korrigeerib, aga mitte kunagi muserdades.

Projekt vs inimene

Pilguheit olukorda:
Projekt on edukalt ellu viidud. Osalised, esinejad, avalikkus on rahul. Üritus oli hästi korraldatud ja hea kvaliteediga. Oli palju rahvast, kõigile meeldis ja kõik said emotsionaalse elamuse. Korraldajad andsid endast kõik, pühendusid projektile. Ja nüüd vajavad vähemalt kuu aega taastumiseks. Heal juhul. Halvimal juhul on vaja uut projekti hakata ellu viima, mis mõne kuu pärast toimuma peab. Aega hingetõmbeks ei jää. Tavaliselt.

Mulle tundub, et projekti elluviimine on tihtipeale meie (minu) peaeesmärk. Sellest saab kui omaette ebajumal. Kõik tuleb selle nimel ohverdada.
Aga Jumal ei ole ju niivõrd huvitatud projektist, kuivõrd inimesest. Oma lastest, loomingust, kellele Ta oma hingeõhu andis...

Ma ei taha väita, et projektid/üritused on halvad või mõttetud. Aga viis, kuidas me neid oma organisatsioonis (olgu selleks MTÜ, kogudus või liit) ellu viime jätab mulje, et me tegelikult ei hooli inimesest, oma töötajast, sellest ainsast tõelisest väärtusest, mis suudab edasi anda Jumala olemust ja on Tema näo järgi loodud.

Ma usun, et Jumal lõi meid tööks, puhkuseks ja mänguks. Kõige jaoks peab leidma aega. Ta on armastav isa. Meie maised isad suudavad vaid killukese Jumal-Isast edasi anda. Jumal on veel armastavam.
Ja ausalt, see ei ole Jumal ega Püha Vaim, kes meid süüdistab, kui puhkamiseks (vahel mitte midagi tegemiseks) aega võtame.

Külas Haapsalu Väikelastekodus 07.03.2008

Reedel käisime koos Liisuga, kes on üks meie vabatahtlikest, külas Haapsalu Väikelastekodus. Nad tähistasid ligi viieteistkümne aastase unistuse teostumist - noortekodu avamist. Koos heade sõpradega nii Eestist kui välismaalt sai valmis kodu nendele lastekodukasvandikele, kes on saanud täiskasvanuks ja ei saa enam lastekodus elada, kuid vajavad siiski abi, et igapäevaselt toime tulla.
Rõõm oli näha noorte elevust, kes koolivaheajal oma uude koju sisse kolivad.

Sotsiaalminister Maret Maripuu noortekodu ees sõna võtmas





Noortekodu peatsed elanikud:)




















Ilus (ja hea) suutäis vastuvõtu laualt





















Mõnus lõpp armsale päevale