Sattusin lugema Priit Pajusalu mõtteavaldust seoses globaliseerumise, eraldatuse ja õiglase kaubanduse ja muu taolisega. Üks lõik jäi mulle silma:
"Edukultus sunnib tormama, küsimata, milleks just sina. Aeg ja energia läheb tühja-tähja peale ning sedaviisi oled isoleeritud, ka iseendast. Loov laiskus on edasiviiv jõud. :) See jätab sulle aja kahelda ja nautida."
Ma tahaks kaks viimast lauset veidi ümber kirjutada ja öelda, et "loov Jumala ligiolu on edasiviiv jõud. See jätab sulle aja teha seda, mida on tõesti vaja, ja seda kõike nautida."
Jaan Tätte viimase plaadi peal on "Sõprade laul" ja seal on sellised sõnad: "Tule võta mu aega, sest aega mul on. Tule vaatame taeva, seal midagi on. Palju muud mul ei ole, kuid aega mul on. Tõesti, aega mul sinu jaoks on."
Kui tihti on mul võimalik seda kellelegi öelda? Pigem on olukord vastupidine...
Kuid see on minu käes, kuidas ma kasutan aega, mida Jumal mulle annab. Kas ma võtan pigem hetke, et tšekkida, mis on mu südameolukord, meelestus, suhtumised... või olen kogu aeg tähtsalt "busy" ja omast arust teen ja jõuan oi-kui-palju ja olen oi-kui-tubli? Kas seda ka Tema arvates, kes ootab mind igal hommikul mu südame elutoas, et üheskoos päeva alustada? Kes on valmis Oma käed minu käte ümber panema, et kõik, mis ma teen, läheks korda ja oleks kui Meistri käega tehtud? Kas ma petan Tema ootusi? Kas ma torman Tema armastusest mööda, kuna mul on nii kiire?
"Edukultus sunnib tormama, küsimata, milleks just sina. Aeg ja energia läheb tühja-tähja peale ning sedaviisi oled isoleeritud, ka iseendast. Loov laiskus on edasiviiv jõud. :) See jätab sulle aja kahelda ja nautida."
Ma tahaks kaks viimast lauset veidi ümber kirjutada ja öelda, et "loov Jumala ligiolu on edasiviiv jõud. See jätab sulle aja teha seda, mida on tõesti vaja, ja seda kõike nautida."
Jaan Tätte viimase plaadi peal on "Sõprade laul" ja seal on sellised sõnad: "Tule võta mu aega, sest aega mul on. Tule vaatame taeva, seal midagi on. Palju muud mul ei ole, kuid aega mul on. Tõesti, aega mul sinu jaoks on."
Kui tihti on mul võimalik seda kellelegi öelda? Pigem on olukord vastupidine...
Kuid see on minu käes, kuidas ma kasutan aega, mida Jumal mulle annab. Kas ma võtan pigem hetke, et tšekkida, mis on mu südameolukord, meelestus, suhtumised... või olen kogu aeg tähtsalt "busy" ja omast arust teen ja jõuan oi-kui-palju ja olen oi-kui-tubli? Kas seda ka Tema arvates, kes ootab mind igal hommikul mu südame elutoas, et üheskoos päeva alustada? Kes on valmis Oma käed minu käte ümber panema, et kõik, mis ma teen, läheks korda ja oleks kui Meistri käega tehtud? Kas ma petan Tema ootusi? Kas ma torman Tema armastusest mööda, kuna mul on nii kiire?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar