Vahel on hirmus tahtmine olla täiuslik, mitte ühtegi viga tega ega valet mõtet mõelda, kogu aeg Jumalale sõnakuulelik olla ja Vaimu järgi käia ja Kristuse sarnasemaks saada. Aga noh, üllataval (ja vahel lausa frustreerival) kombel ei ole me siin maa peal inimlastena võimelised täiuslikkuseks. Ja küllap nii ongi hea.
Ükspäev tuli mõte, et kui ma oleksingi nii täiuslik, siis ei vajaks ma ju andestust ega armu. Mul polekski Jumalat vaja. Sõltuksin ainult iseendast. Kuid see oleks suur õnnetus ja kurbus, sest olen loodud ju Jumalaga koos elamiseks ja Tema headusest ning tarkusest sõltuvana. Nii hea on teada, et kõik siin ilmas ja kogu universumis, minu elu kaosed ja maailmas toimuv, on kellegi tugeva, targa ja õiglase kontrolli all ja ma võin julgelt end Tema hoolde usaldada...
"Issandal on hea meel neist ..., kes loodavad Tema peale." Ps 147:11
Ükspäev tuli mõte, et kui ma oleksingi nii täiuslik, siis ei vajaks ma ju andestust ega armu. Mul polekski Jumalat vaja. Sõltuksin ainult iseendast. Kuid see oleks suur õnnetus ja kurbus, sest olen loodud ju Jumalaga koos elamiseks ja Tema headusest ning tarkusest sõltuvana. Nii hea on teada, et kõik siin ilmas ja kogu universumis, minu elu kaosed ja maailmas toimuv, on kellegi tugeva, targa ja õiglase kontrolli all ja ma võin julgelt end Tema hoolde usaldada...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar