Lugesin just üht hr Veiko Märka arvamust ERR uudisteportaalist. Muidu asjalik jutt ja minu arvates väga õigustatud teemapüstitus, siis ometi on seal sees kaks lauset, mis teevad mind ühtaegu kurvaks ja kurjaks, ja panevad soovima, et ma ometi oskaksin ja julgeksin oma Isa eest seista (mitte, et Temal seda vaja oleks, aga meil, inimestel, küll).
Laused ise on sellised:
"Erinevalt näiteks kristlastest, kes reklaamivad tasuta õndsakssaamist. Kui pole olemas tasuta lõunaid, miks peaks siis olemas olema tasuta paradiis? Nii et makske kohe oma kirikumaksud ära ja parem kui mitmekordselt."
Iga kord, kui loen või kuulen, kus keegi usklikke ja kristlasi (tihtipeale asjatult) sarjab, mõtlen, et see on ju tegelikult Jumala vastu suunatud. Ok, selle tsitaadi viimane lause on kohati ilmselt õigustatud ja see on kivi meie endi kapsaaeda, kes oleme Jumala "müünud" küll indulgentside ja ei-tea-millega veel. Ja teisalt inimene siiski peab uskuma, et Jumal tasuta armu annab:). Kui usk on mingi "hind", siis jah, päris tasuta see tõesti pole. Kuid selle loo kontekstid mõjub selline ütlus siiski väga negatiivselt. Tundub, et igaüks võib võtta vabaduse usu ja Jumala teemal kommenteerida nii kuis juhtub, asjast ise rohkem teadmata.
Kas pole mitte nii, et kui isa või ema näevad, et keegi suvaline nende lapsega õiendab või pahandab (eriti kui seda tehakse asjatult), siis miski nende sees liigutab ja nad astuvad julgelt oma lapse kaitseks välja. Kui juba me inimestena nii käitume ja tunneme, mida siis Jumal meie suhtes tunneb?
Need laused on vaid üks näide nii paljudest... See paneb nii tahtma asju õiges valguses näidata. Tahaks maailmale peegeldada aulist Jumalat, kes naudib oma loodut, kes saab ainsana teha absoluutselt kõike ja on täiuslikult hea, õiglane, püha ja kes on Tarkus ise. Tahaks peegeldada Jumalat, kes on sügavalt ja täiuslikult rahul iseendaga ja kes sellest ülevoolavast rahulolust ja rõõmust lähtuvalt on loonud maailma ja meid, inimlapsi. Kes vaatamata oma kõikvõimsusele otsustas anda endast kõik, end alandada, et taas inimesega sõbraks saada...
Fotograaf: Oliver Rõõmus©
Laused ise on sellised:
"Erinevalt näiteks kristlastest, kes reklaamivad tasuta õndsakssaamist. Kui pole olemas tasuta lõunaid, miks peaks siis olemas olema tasuta paradiis? Nii et makske kohe oma kirikumaksud ära ja parem kui mitmekordselt."
Iga kord, kui loen või kuulen, kus keegi usklikke ja kristlasi (tihtipeale asjatult) sarjab, mõtlen, et see on ju tegelikult Jumala vastu suunatud. Ok, selle tsitaadi viimane lause on kohati ilmselt õigustatud ja see on kivi meie endi kapsaaeda, kes oleme Jumala "müünud" küll indulgentside ja ei-tea-millega veel. Ja teisalt inimene siiski peab uskuma, et Jumal tasuta armu annab:). Kui usk on mingi "hind", siis jah, päris tasuta see tõesti pole. Kuid selle loo kontekstid mõjub selline ütlus siiski väga negatiivselt. Tundub, et igaüks võib võtta vabaduse usu ja Jumala teemal kommenteerida nii kuis juhtub, asjast ise rohkem teadmata.
Kas pole mitte nii, et kui isa või ema näevad, et keegi suvaline nende lapsega õiendab või pahandab (eriti kui seda tehakse asjatult), siis miski nende sees liigutab ja nad astuvad julgelt oma lapse kaitseks välja. Kui juba me inimestena nii käitume ja tunneme, mida siis Jumal meie suhtes tunneb?
Need laused on vaid üks näide nii paljudest... See paneb nii tahtma asju õiges valguses näidata. Tahaks maailmale peegeldada aulist Jumalat, kes naudib oma loodut, kes saab ainsana teha absoluutselt kõike ja on täiuslikult hea, õiglane, püha ja kes on Tarkus ise. Tahaks peegeldada Jumalat, kes on sügavalt ja täiuslikult rahul iseendaga ja kes sellest ülevoolavast rahulolust ja rõõmust lähtuvalt on loonud maailma ja meid, inimlapsi. Kes vaatamata oma kõikvõimsusele otsustas anda endast kõik, end alandada, et taas inimesega sõbraks saada...
Fotograaf: Oliver Rõõmus©Kui inimesed vaid mõistaks, milline tohutu eesõigus on tunda sellist Kuningat ja Isa!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar