ootamisest, praegu

Praegusel hetkel on uskumatult raske oodata Jumalat, ja ise mitte ette tormata. Kuidagi kummaline tundub seista ja oodata, millal Tema liikuma hakkab ja endaga kaasa viipab. Tööst pole kunagi puudus olnud. Veel vähem nüüd, kus inimesed on lootust kaotamas, sest kõik, millesse nad uskunud on ja millega endas kindlustunde loonud, lööb kõikuma või kaob sootuks. Inimlikult tahaks kohe tormata tegema, aitama...










Ent sama kummaliselt kindel tudmus on, et praegu tulebki oodata. Ja mitte inimlikult püüdes, omas jõus toimetama hakata. Jumal teab, mida Ta tahab, ja Ta viib selle ellu. Ta ootab minult, et ma laseks end Tema ligiollu tõmmata, nii sügavale, kus Ta saab oma südame mõtteid jagada. Ta igatseb, et ma ei blokeeriks Teda ega Tema kutset. Et ma hoiaks kõvasti Tema käest kinni ja ei laseks lahti...
Ja kui suur on rõõm, leida ennast seda sama igatsemas!