Üle mitme aasta on täna algav advent minu jaoks ootusrikas. Kummaline, kuid pole juba mitu aega jõule tõeliselt oodanud. Tundub, et see on liiga stressirohke, kuigi mulle iseenesest näiteks kingitusi ju meeldib teha (kui on aega tõeliselt pühenduda...).
Kuid seekord on teisiti ja ma olen Jumalale nii tänulik. Ühelt poolt on aeg enne adventi olnud mu jaoks väga raske, kuid teisalt olen kogenud Jumala erilist hoolitsust. Sellisel kummalisel, ülestõstval moel. See ei olegi olnud tunne, vaid tundub, et Jumal tahab mulle selle asja tõeliselt selgeks teha. Ei ole olemas tegevust, mida saan teha, et Tema armastusest ilma jääda. See tundub natuke veel uskumatu, kui tõsiselt mõelda, kuid nii see on:).
Ja veel enam on ju praegu, nelja nädala jooksul see aeg, kus saame aja maha võtta, kui vaid tahame. Jõulude ajal ei tohiks seda keegi pahaks panna. Saame mõelda sellele, miks Jumal siis ikkagi saatis oma poja siia? Kas see, et mul on tõelised sõbrad, ongi selle teo tulemus? Et keegi armastas enne, kui ma ise valmis/olemas olin?
Mul on hea meel, et olen olemas ja võin koos Jumalaga uut päeva alustada. Öelda nii senikaua, kuni Ta otsustab, et nüüd on aeg teistkorda maailma tulla, kuid mitte enam väikse armsa lapsukesena, vaid kuninga ja võitjana. Aulisena.
Ilusat advendi algust, kallid!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar