Alljärgnevalt üks lugu, mida kasutasime palveteekonna ühes punktis. See lugu on aidanud mul näha ennast ja oma tööd läbi Jumala silmade ja julgustanud edasi minema, hoolimata vigadest ja puudulikkusest, mida enda juures tähele panen.
Loodan, et see räägib ka Sinu vastu:).
Ühel India veekandjal oli kaks anumat ning ta kandis õlgadel ritva, mille otsas anumad rippusid. Ühel anumal oli mõra sees, kuid teine anum oli täiuslik ja kandis allikalt alati täisportsu vett isanda koduni. Mõrane anum aga oli kohale jõudes ainult poolenisti täis.
Kaks aastat kestis see nii iga päev – veekandja tassis isanda koduni ainult poolteist anumat vett. Täiuslik anum oli muidugi uhke oma saavutuste üle, uhke selle üle, et ya võis olla täiuslik oma ülesannete täitmisel. Aga vaesel mõrasel anumal oli piinlik oma ebatäiuslikkuse pärast ning ta oli õnnetu, sest suutis täita ainult poolt sellest ülesandest, milleks ta mõeldud oli.
Peale kahte aasta, mis tundusid olevat kibe ebaõnnestumine, ütles anum ühel päeval allika juures veekandjale: „Mul on enda pärast piinlik ja ma tahan su ees vabandada!“
„Miks?“ küsis kandja. „Mille pärast sa piinlikkust tunned?“ „Ma olen viimase kahe aasta jooksul suutnud kohale viia ainult poole veest, sest mõra tõttu mu külje sees voolab osa vett tee peal välja. Minu puuduse tõttu pead sa kogu selle töö ise ära tegema ja ei saa täit kasu oma pingutustest,“ vastas anum. Veekandjal oli vanast mõrasest anumast kahju ja ta ütles lohutuseks: „Kui me läheme isanda maja juurde tagasi, siis ma tahaksin, et sa paneksid tähele neid kauneid lilli teeserval!“
Muidugi märkas vana mõrane anum mäest üles minnes, kuidas päike soojendas kauneid metsikuid lilli teeservas ning see tegi ta meele pisut rõõmsamaks. Aga teekonna lõpus tundis ta end ikkagi halvasti, sest pool tema kandamist oli välja voolanud ja nii ta vabandaski jälle kandja ees oma ebaõnnestumise pärast.
Siis ütles kandja anumale: „Kas sa märkasid, et lilled kasvavad vaid sinu pool teeservas aga mitte teise anuma pool? See on sellepärast, et ma olen su veast alati teadlik olnud ja ma kasutasin seda ära. Ma külvasin sinu poole teeserva lilleseemneid ja iga päev, kui me oleme allikalt tulnud, oled sa neid kastnud. Kaks aastat olen ma saanud korjata lilli, et kaunistada oma isanda lauda.
Kui sa poleks just selline nagu sa oled, siis ei oleks tal seda ilu tema maja kaunistamas.“
2 kommentaari:
kas ma pean sellest jutust nii arusaama ,et kui olen jube joodik ja hobiks perevägivald, siis jumal, olls teadlik mu veast, kasutab mind ära, sest keegi peab ju mu naisele õhtul peksa andma
hmm, no sellise poole pealt ei ole ma kunagi asjale vaadanud. Kuid mulle tundub, et lilled laual oli siiski kena ja asjalik tulemus. Vaevalt, et naise peksmise kohta nii öelda saaks...? Pigem on selle loo mõte selles,et kui tihti tahetakse meid panna uskuma, et peab olema parim ja täiuslikeim, et keegi üldse olla või midagi saavutada, siis Jumal ei kanna meid maha, kui teeme vigu või mööda paneme. Kui oleme valmis, saab Ta meie vigu heas mõttes ära kasutada ja need hoopis õnnistuseks pöörata.
Ma arvaksin nii:).
Postita kommentaar